Tom Aloha, Pärnu turismiettevõtjate ühendorganisatsiooni Destination Pärnu asutajaliige
Foto: Erakogu
Eesti turismisektor on jätkuvalt keerulises olukorras. Tugeva põntsu on pannud nii koroona, elukallidus kui Vene-Ukraina sõda. Viimasena mainitu tõttu oleme välisturistidele ohupiirkond.
Maailma Turismiorganisatsiooni (UN Tourism) 2023. aasta statistika peegeldab valusat tõde: nõrgimad tulemused Euroopa välisturismis on Venemaale ja Ukrainale kõige lähemates riikides ehk Eestis, Lätis, Leedus, Slovakkias ja Soomes. Aga see ei ole suurim murekoht. Peamine mure seisneb hoopis selles, kas oskame saabuvate välisturistide üle rõõmu tunda.
Üheskoos Pärnu turismiettevõtjatega julgeme arvata, et Eesti turismisektoril on vaja uut hingamist. Siseturismi elavnemine on loomulikult tervitatav, kuid valdkonna arenguks on meil hädasti tarvis välisturiste. Ja nad peavad olema siia päriselt oodatud. Välisturistide mõju Eesti arengule on laiem kui majutusasutustes ööbitud ööd ja söödud eined. Tihtilugu kipume selle unustama.
Välisturistid annavad hoogu kohaliku taristu arengule
Välisturistide mõju mõõdetakse peamiselt majutusasutustes veedetud ööde järgi, kuid turism mõjutab kohalikku elu märksa laiemalt. Turistid toovad tulu kogu teenindus- ja müügisektorile. Näiteks taksojuhtidele, toitlustus-, meelelahutus- ja kultuuriettevõtetele, kaubandusele, ilusalongidele – neil kõigil on turismist ainult võita. Oleme harjunud turismifirmadest rääkides mõtlema hotellile või restoranile, kuid spekter on palju laiem.
Turismiettevõte on ringrada, suusalaenutus, matkakorraldaja või boolingusaalgi. Samuti on üha rohkem tehnoloogiasektori ettevõtjaid, kelle panus turismistatistikas veel ei kajastu, mistõttu on paberil mõju hulga väiksem kui tegelikkuses. Ja kui sa ei ole valdkonnaga tihedalt seotud, on ääretult keeruline turismi positiivset panust mõista, sest meelde võivad jääda ainult pidutsevad välismaalased.
Enamasti unustatakse, et välisturistidelt saadava tulu toel arendatakse kohalikku taristut, millest võidavad peamiselt kohalikud elanikud. Ühelt poolt tähendab see linnade ja asulate panust elukeskkonna arendamisse ehk parendatakse teedeühendusi, promenaade, mänguväljakuid, korrastatakse parke ja muud avalikus linnaruumis vajalikku. Teisalt luuakse turistidele mõeldes teenuseid või elamusi, mida kohalikud külaliste panuseta nautida ei saaks. Näiteks ei toimuks Pärnus suure tõenäosusega iga-aastast Pärnu muusikafestivali, kui seda ei väisaks väliskülalised.
Välisturistid loovad ja hoiavad töökohti
Nii mõneski piirkonnas on turismisektor väga oluline tööandja. Välisturistide hulga kokkukuivamisega on otseselt ohus kohalik tööealine rahvastik, sest siseturistide arvelt kõiki töötajaid aasta läbi palgal hoida ei jõua. Samuti on turismisektor katalüsaator paljudele noortele, kes teevad kooli kõrvalt oma esimesi tööampse. Turism toob leiva lauale paljudele inimestele. Aga ka seda kipume tihti unustama.
Toon näite Lapimaalt, kus tegutsen samuti turismiettevõtjana. Lapimaale saab mugavalt vaid lennates. Küll on sealsed turismijuhid mõistnud, et ainus viis, kuidas piirkonna elujärge parendada, on välisturistid lennukiga kohale tuua. Seda mõistavad hästi kohalikud elanikudki, kes on taibanud üheselt, et iga võõrkeelt kõnelev inimene toob piirkonda raha ja temasse tuleb sõbralikult suhtuda. Neil on mõistmine, et turistid parandavad nende elujärge. Seetõttu on nad oma piirkonna parimad saadikud ja panustavad kogukonnana innukalt turismi elavdamisse. Sama mõttelaadi – turist on hea ja meil on teda siia vaja – oleks tarvis juurutada Eestis.
Turism saastab vähem kui töötlev tööstus
Avalikkuses rõhutatakse, et Eestis tuleb kasvatada töötleva tööstuse mahtu, sest see toob õnne õuele. Tõsi, töötlev tööstus on suurim tulutooja, kuid enamasti kaasneb sellega suurem keskkonnamõju. Keskkonnasaaste, lageraie, kaevandamine või muu tööstuseks vajalik kahjustab otseselt meie loodust.
Turismimajanduse arendamine ei too elukeskkonnale suurt kahju. Tänapäeva turismiteenuste väljatöötamisel mõeldakse pingsalt loodusele ja ületurismi ennetamisele ja pingutatakse selle nimel, et kohalikel oleks kõrvuti turistidega mõnus olla. Näiteks ehitatakse teemaparke või suuri festivalilinnakuid südalinnast eemale. On arusaadav, et kohalikud on häiritud, kui festivalilinnak ilma selleks mõeldud taristuta pannakse püsti keset linna, kuid need on halvad juhtimisotsused, mitte turismi paratamatus.
Riigi ja kodanikena ei tohiks me suhtuda turismi käekäiku ja arengusse leigelt või kohati isegi vastumeelselt. Peame mõistma, et välisturiste on meil väga vaja ja nende siia meelitamise nimel tuleb hakata üheskoos pingutama. Ainult siseturismi najal me kaugele ei sõida, see on selge.