Tom Aloha, Pärnu turismiettevõtjate ühendorganisatsiooni Destination Pärnu asutajaliige
Samal ajal, kui ehitame Rail Balticut, peaksime mõtlema, miks välisturistid sellele rongile astuma peaksid ning millega me neid siin vastu võtame. Ainult Eesti puutumatu loodusest ja värskest õhust ei piisa, leiab Pärnu turismiettevõtjate ühendorganisatsiooni Destination Pärnu asutajaliige Tom Aloha.
Rail Balticu ehituse lõpuleviimine on viimastel nädalatel avalikkuse huviorbiiti tõusnud, kuid sisuline arutelu selle ümber piirdub enamasti poliitika, julgeoleku ning ehitussektori majandusliku mõjuga. Ära on unustatud turismivaldkond ning milliseid võimalusi pakub tekkiv rongiühendust turismisektorile.
Ajalooliselt on raudtee olnud lõimumispunkt – selle äärde tekkisid uued ärivõimalused, mis omakorda sillutasid teed infrastruktuuri, külade ja linnade tekkele. Raudtee ehitusest oli võita paljudel ning usutavasti kehtib sama tõde ka nüüdisajal. Küll aga jääb turismiettevõtjana arusaamatuks, kas lisaks Rail Balticu ehitamisele mõeldakse ka juba täna sellele, miks peaksid tulevikus näiteks välisturistid rongile astuma ning millega me neid siin vastu võtame?
Eesti turismisektor on jätkuvalt keerulises olukorras. Tugeva põntsu on andnud nii koroona, elukallidus kui Vene-Ukraina sõda. Viimase tõttu oleme välisturistide jaoks nn ohupiirkonnas. Maailma Turismiorganisatsiooni (UN Tourism) 2023. aasta statistika peegeldab valusat tõde – kõige nõrgemad tulemused Euroopa välisturismis on Venemaale ja Ukrainale kõige lähemal asuvates riikides ehk Eestis, Lätis, Leedus, Slovakkias ja Soomes. Niipea see olukord ilmselt ei muutu ja kolme nendest riikidest ühendab ka Rail Baltic. Seega on igati õigustatud küsimus, kuidas me välisturistid uues maailmakorras siia üldse saame ning miks just rongiga.
Sektorit mõjutavad otsused peavad muutuma poliitikaülesteks
Turismiettevõtjatena näeme, et hetkel läheb kogu aur Rail Balticu ehitusele, kuigi juba täna peaksime strateegiliselt valmistuma hetkeks, mil rong päriselt sõitma hakkab. Kui hakkame selleks valmistuma 2027. aastal, mil esimene rong peaks liinile jõudma, siis oleme lootusetult hiljaks jäänud. Vastupidiselt peaksime juba praegu mõtlema, mida meil on pakkuda kõikidele neile inimestele, keda me rongiga siia ootame. Kaunis loodus, värske õhk ja Tallinna vanalinn on kindlasti jätkuvalt atraktiivsed, aga lisaks neile vajame turismis uudsemat lähenemist, tugevat koostöötahet ja prioriteete avaliku sektori rahastuse suunamisel.
Eesti turismistrateegia ja -poliitika elluviimisel on kõige suurem valupunkt selle vähene siduvus. Valdkonna eksperdid, katusorganisatsioonide esindajad, ettevõtjad ja teised sektori tegijad tulevad küll kokku ning töötavad välja erinevaid plaane ja strateegiaid, kuid nende elluviimise otsustavad paraku siiski poliitikud. Ja tihtilugu puudub neil valdkonnaga haage, arusaam ning vastutus. Turismipoliitika elluviimisest võidaksid kõik osapooled siis, kuid otsused oleksid poliitikaülesed ehk teisisõnu strateegia elluviimisel oleks sõna- ja tegudekaalu ka meie väga headel valdkonna eestvedajatel, kellest otsustajad ei saa üle sõita.
Lisaks sellele on meil vaja tugevamalt juurutada sihtkoha teadlikku juhtimist, seda nii riiklikul kui kohalikul tasandil. Hästi juhitud turismil on positiivne mõju tööhõivele, kohalikele kogukondadele, turismiettevõtjatele, elanikele ja ka turistidele. Ühelt poolt aitab sihtkoha juhtimine planeerida piirkonna arengut, sh turistidele suunatud infrastruktuuri ja teenuste arengut, kuid samas vältida ka ületurismi ning sellest tekkivat kahju keskkonnale ja kohalikule kogukonnale. Rail Balticut silmas pidades on sihtkoha juhtimine A ja O, sest vaid teadliku tegutsemisega jõuame sinnani, et raudtee valmimisel meil ka päriselt turistid rongiga siia suunduks.
Lõuna-Euroopa ületurism annab võimaluse meelitada turistid siia
Eesti turismisektor on seni elatunud peamiselt Venemaa ja Soome turistidest. Sõja tõttu langesid vene turistid ära ning ainuüksi naaberriikide turistide najalt meie turismisektor oma sõjaeelset hiilgust ei taasta. Seda tuleb meil üheselt mõista. Samas on turismisektori arenguks hädasti vaja välisturiste, Rail Balticuga avaneb meil ligipääs uuele klientuurile. Rööbastel reisimine on Euroopas väga populaarne nii oma olemuse kui keskkonnasäästlikkuse tõttu, mistõttu peaksime pilgud seadma just sinnapoole.
Kesk-Euroopa turistidel on väga suur ostujõud, kuid seni on nad reisinud pigem Vahemere suunas. Tänu Vahemereriikide ülerahvastatusele ning kliimamuutustele, mil suvised kuumused ületavad eurooplase taluvuspiiri, on põhjamaad kesk-euroopa rahvaste seas tõusev trend. Ja siin on meie võimalus, kuid kerge agaga.
Kuigi Eesti turismi suurim võlu on puutumata loodus, siis see on samavõrd palju ka meie suurim puudus. Meie turism on tugevasti ilmastikust mõjutatud, mistõttu peab turismiarendus keskenduma sellele, kuidas luua ilmastikust mittesõltuvaid teenuseid ja atraktsioone. Aastaringse turismi elavdamiseks peaksime üha rohkem turismiteenuseid suunama nii-öelda katuse alla. Võib tunduda pentsik mõte, kuid miks mitte konserveerida meie puutumata loodust, ilusat merepiiri ja puhast õhku? Mis siis, kui turistid saaksid seda kõike jätkuvalt nautida, kuid katuse all, kus heitlik ilm ei sega ei turisti ega turismiettevõtjat? Või miks mitte rajada siia Põhja- ja Baltimaade universaalseim multifunktsionaalne suurürituste toimumiskoht koos veekeskuse ja siserannaga? Tuuleparkide ehitamisega suurenenud elektritootmisvõimsuste tõttu on meil võimalik pidada konkurentsivõimeliselt üleval ka energiamahukaid ettevõtmisi.
Turismisektor vajab valimistsükliülest plaani
Usume, et suur potentsiaal Eesti turismisektori jaoks on rahvusvahelised festivalid. Pärnumaa võiks olla ideaalne koht, kus korraldada festivale, spordiüritusi, kontserte, mida külastavad ümberkaudsete riikide kodanikud. Miks mitte rajada siia üks korralik staadion-festivalilinnak, mis võõrustab suurüritusi ning pakub ka kohalikele uusi spordi-, kultuuri- ja meelelahutusvõimalusi? Kiire rongiühendusega on meil võimalik tuua siia piisavalt inimesi, et selline rajatis end ära tasuks.
Seda kõike aga ei jaksa turismiettevõtjad üksinda ette võtta ning ausalt öeldes ei peakski. Turismil on suur majanduslik mõju ka teistele valdkondadele. Turism toob tulu näiteks taksojuhtidele, toitlustus-, meelelahutus- ja kultuuriettevõtetele, kaubandusele, ilusalongidele jt – neil kõigil on turismist ainult võita. Seega peaks turism olema riigile kõrge prioriteediga valdkond. Turismi arendamiseks peab olema riiklik tugi ja toetus, selged investeeringuplaanid ning elluviimiskava, mis on pikemad kui üks valimistsükkel. Ja seda juba praegu, mitte alles siis, kui Rail Baltic valmis saab.